Läänemaa Suursoo idanurgas paikneva endise madalsoo ja seal kuivendamise mõjul kujunenud siirdesoo ja erinevate soometsade elustiku seisundi parandamiseks ja soo süsiniku sidumise võime taastamiseks tehti projekti LIFE Peat Restore raames tõkestati kraavid paisudega, et need enam sood ei kuivendaks. Enne seda aga viidi läbi mitmekülgne elustiku seire, muuhulgas ka pesitsuslindude inventuur, sest linnud on väga head elupaiga seisundi näitajad ja reageerivad tekkinud muutustele kiiresti.
Esimese inventuuri tegid Agu ja Meelis Leivits, Alar Soppe, Jaak Tammekänd ja Renno Nellis 2018. aastal. Selle tulemuste kohta jagasime ka siin kodulehel infot (https://life-peat-restore.eu/ee/blog/suursoo-leidissoo-hoiualal-madalsoolinnustik-peaaegu-havinud/). Inventuuri kokkuvõttena võib öelda, et sellel alal pesitsesid valdavalt metsaste elupaikade linnud. Ka seni lagedana püsinud aladel, mida on järel veel ca 18% kogu endisest märjast ja lagedast madalsoost, olid pesitsevate lindude seas suures enamuses tugevasti degradeerunud madalsoode ja siirdesoode liigid.
Soode taastamise kõige olulisem meede on soodele iseloomuliku veerežiimi taastamine; elustik saab tulla alles selle järel. 2021. a kevadeks sai soos veetase tõstetud. Enamusele kraavidest rajati pikkade tiibadega turbapaisud. Selleks, et buldooserid pääseksid paise rajama, puhastati kraavikallastel puudest ca 6 kuni 11 m laiused ribad. Paisud tehti samast lähedalt võetud turbast. Sellest tekkisid ca meetri sügavused augud, mis täitusid veega. Paisude taha jäi vesi pidama ja püsis kõrgel kuni juuni lõpuni (eelnevatel aastatel kadus vesi juba maikuu viimasel kolmandikul). Sellega tekkisid paisude ümbrusse metsa asemele avarad lagendikud ning hulk vesist ja mudast maad.
Hiliskevadel, kolm kuud pärast paisude rajamist korrati linnuinventuuri. Tegijad olid samad kes eelmiselgi korral ja käidi samadel loendusmarsruutidel ning samuti loendati haudelindude paare: Seega peaks kahe inventuuri tulemuste võrdlus peegeldama adekvaatselt hüdroloogilise taastamise järgseid kiireid muutusi ala linnustikus.
Kraavide paisutamisega kõige märjemaks saanud soometsa osa. R.Pajula foto
Samal 2021. a kevadel korrati linnuinventuuri. Tegijad olid samad, kes eelmiselgi korral ja korrati varem käidud loendusmarsruute, millel loendati haudelindude paare, seega peaks võrdlus peegeldama adekvaatselt hüdroloogilise taastamise järgseid kiireid muutusi ala linnustikus.
Saadud tulemused on ühtaegu ennustatavad kui ka üllatavad. Tõdeti, nagu eelmiselgi korral, et lagedana säilinud madalsoo seisund soolindude elupaigana on väga halb, mis on ka loomulik, sest veed ju alles paisutati üles. Küll aga oli suurenenud kurvitsaliste arvukus. 2018. a loenduse järgi pesitses kurvitsalistest vaid 6 tikutajapaari, 3 metstildri paari ja 2 paari metskurvitsaid. 2021. a loendusel registreeriti neid aga vastavalt 35, 24 ja 3 pesitsuspaari ehk kurvitsaliste arvukus kasvas 11lt pesitsuspaarilt 62ni.
Kurvitsaliste arvukuse tõusu otseseks põhjuseks on taastamistöödega loodud märjad ja mudased alad kraavide vahetus läheduses. Loodame, et järk-järgult muutub kogu taastatud veerežiimiga ala soolindudele sobivaks elupaigaks.
Puruvanad, ussikesed, … . Üleujutusvesi veel säilinud madalsoos kihab elust. Lindudel on toitu küllaga. L. Truusi fotod.
Soos käies oli muidki muutusi märgata. Turbaaukudes oli kevadel rikkalikult konnakulleseid ja lagedates kohtades eelmistest aastatest märksa rohkem sookurgi toitumas. Teeradade ja tammide mudal olid hundi- ja karujäljed. Mõnda kraavile rajatud paisu olid koprad kasutanud liumäena ja kalaojade pikad tammid sobisid põtradele jalutamiseks.
Ka taimestik on hakanud muutuma – kraavikaldaile kasvanud kuused ei varja maapinda enam nii palju päikese eest, palumetsa liigid, nagu samblad laanik ja palusammal ning puhmastest pohl ja mustikas ei võta sootaimedelt enam nii palju ruumi ära. Buldooserite tallatud mudapinnas on kattunud soosammalde tallustega. Sooelustik võtab tehtud muutused omaks.