Enne veetaseme tõstmist  Läänemaa Suursoo idaservas oleval Suursoo-Leidissoo taastamisalal uuriti soovee tasemeid 61 mõõtmisjaamas kolme aasta jooksul enne kraavidele paisude rajamist. Automaatsed veetaseme logerid registreerisid veetasemeid iga tunni tagant. Nüüd on saadud andmed analüüsitud ja selle põhjal pilt vee liikumisest ning veetasemete ja kujunenud taimestiku seostest selles kaua kuivendatud olnud soos selgeks saanud.

Eestikeelne Ökoloogialeksikon selgitab, et soo on ala või ökosüsteem, mida iseloomustab „pidev või kauakestev, seisev või aeglaselt voolav rohke pinnavesi“. Selle tagajärjel kujuneb soole eriomane taimkate ja muld. Kui aga otsida vastust küsimusele, et missuguste mõõdikutega on võimalik seda „seisvat või aeglaselt voolavat vett“ iseloomustada ja kas sooalal mõõdetud soovee tasemed iseloomustavad looduslikus seisundis olevat madalsood, siirdesood või raba, või on sooala hoopis kuivendamisest mõjutatud, siis selgub, et ühemõttelist lihtsat vastust on sellele raske leida.

Projekti Life Peat Restore soo taastamise eelsel perioodil (2018. aasta maist kuni 2020. aasta novembrini) koguti unikaalne ja mahukas veetasemete andmestik. Andmejadade statistiliseks töötluseks moodustati ööpäevakeskmiste veetasemete andmemaatriks, mis koosnes 48 200 numbrilisest näitajast. Erineva ajaaknaga andmemaatriksite töötlus näitas, et kuivenduse mõjuga alade veetasemete muutuste dünaamika ühe soomassiivi piires sõltub nii mõõtmiskoha taimkattest (nt mets, hõre puistu, põõsastik, avatud sooala), kaugusest kuivenduskraavist, sooala ja sellega piirnevate alade pinnamoest ning sooala toiteala(de)st ehk veest, mis hoiab sooala märjana.

Veetasemete muutuste analüüs tuvastas, et ekstreemsed veetasemete   langusperioodide sügavused ja nende kestvused mõõtmiskohtades langesid ühte suviste e hüdroloogiliste miinimumide perioodidega.

Teisalt aga ei olnud enamasti selgeid seoseid veetasemete languse ja sarnase maakattega mõõtmiskohtade taimestiku vahel. Vaid selgelt eristuvates taimkattetüüpides, nagu parema veevarustusega madalsoo ja kõige tugevama kuivendusega soometsa ökotoobid, olid seosed suviste sügavate veetasemete (hüdroloogilise miinimumi perioodide) selgelt eristuvad. Üleminekulistel aladel (madalsoo rabasuunalise arengu erinevates järkudes, erineva puistu tihedusega metsastuvatel aladel) jäid seosed veetasemetega kesiseks.

Taimestiku jaoks kriitilistel hüdroloogilise miinimumi perioodidel jäi madalsoos veetaseme muutuste amplituud 10 cm piiridesse püsides 10-30 cm sügavusel allpool soopinda. Kõdusoometsas aga varieerus veetase 5-20 cm kuid hoopis sügavamal – 50-110 cm allpool soopinda.

Kujunenud maastike analüüs näitas, et seitsmest taastamisalaga seotud alamvalglast oli ainult kaks  sooala piires, ülejäänud olid tugevalt mõjutatud pinnavete sissevoolust idapoolselt mineraalmaalt.

Näide soovee tasemete (GWL) muutuste amplituudist 2018. aasta ekstreemselt kuival suveperioodil, kus Avatud m.-s. on registreeritud GWL avatud madalasoo ökotoobis; Kv. mets on registreeritud GWL kuivendatud
metsa ökotoobis; K (cm/päevas) näitab keskmist GWL languse kiirust depressiooni (Dpr.) perioodil absoluutsete miinimumide (Dpr. GWLmin, cm) suunas.

Näide soovee tasemete (GWL) muutuste amplituudist 2018. aasta ekstreemselt kuival suveperioodil, kus Avatud m.-s. on registreeritud GWL avatud madalasoo ökotoobis; Kv. mets – registreeritud GWL kuivendatud metsa ökotoobis; K (cm/päevas)  näitab GWL keskmist languse kiirust depressiooni (Dpr.) perioodil absoluutsete miinimumide (Dpr. GWLmin, cm) suunas.

GIS maakatte tuvastamise rakendamisel saadi avatud ja metsaga sooaladel head kokkulangevused maapealsete taimkatte analüüsidega ja kaardiandmestikuga, kuid hõreda puistu ja põõsastikuga seotud piirkonnad vajasid korduvat piiride määramist taimkatte andmete põhjal.

Tehtud aruannetega saab tutvuda : https://drive.google.com/drive/folders/1lEtO2M-m71aORT1eRgy9VF1AdjRIx6pL?usp=sharing

Projekt Life Peat Restore raames välja töötatud veetasemete muutuste analüüsi metoodika järgi tuleks hüdroloogilist režiimi uuesti kontrollida peale sooala hüdroloogilise kohanemise perioodi (ca 4-5 aastat), et hinnata, kas kuivendussüsteemide sulgemise järel on kujunenud looduslikule soole iseloomulik hüdroloogiline režiim.