Zeichenfläche 1binocularsZeichenfläche 1_bogZeichenfläche 1bookZeichenfläche 1_cameraZeichenfläche 1_chartZeichenfläche 1_compassZeichenfläche 1_daylightZeichenfläche 1_dokumentationZeichenfläche 1_dokumentsZeichenfläche 1_fishZeichenfläche 1_flyerZeichenfläche 1_forestZeichenfläche 1_frogZeichenfläche 1_heronZeichenfläche 1_hourglassZeichenfläche 1_mapZeichenfläche 1_meetingZeichenfläche 1_rulerZeichenfläche 1_shovelZeichenfläche 1_speedometerZeichenfläche 1_swampZeichenfläche 1_temperatureZeichenfläche 1_timelineZeichenfläche 1_timerZeichenfläche 1_waterZeichenfläche 1_wave

Iseloomustus

MADALSOO TAASTAMINE SUURSOO-LEIDISSOO PROJEKTIALAL

Suurus: 3343 hektarit
Kaitse: NATURA 2000 ala, Suursoo-Leidissoo hoiuala
Kasvukohatüübid: Liigirikkad madalsood (7230), siirde- ja õõtsiksood (7140), rabad (7110), siirdesoo- ja rabametsad (91D0*), Fennoskandia soostuvad ja soolehtmetsad (9080*), vanad loodusmetsad (9010*)
Kliima: Mandrilise ja merelise vaheline parasvöötme kliima
Temperatuur: Ø jaanuar: -3°C, Ø juuli: 17°C
Sademed: Ø 696 mm/aastas

Projektiala

Läänemaa Suursoo sookompleksi idapoolne osa, kus varasem liigirikas madalsoo on kuivendamise tagajärjel vaesunud ja degradeerunud. Alale on rajatud laiad ja sügavad kraavid kogupikkusega üle 38 kilomeetri. Kraavide ümbruses, kus kuivendamise mõju tugevam, levib kõrge ja tihe puistu. Suur osa soost on võsastunud ja metsastunud. Ala lõunapoolses osas on kuivendus kiirendanud madalsoo rabastumist, mida näitab kõrgete turbasambla mätaste kasvamine. Ala kirdepoolses osas on ca 200 hektaril avatud madalsoo veel alles, kuid seal valitseb tihe ja kõrge sinihelmika (Molinia caerulea) mätastik, maapinda katab tüse lehtedes moodustunud kulu. Madalsoole iseloomulikud samblad on peaaegu kadunud. See viitab suurele sesoonsele veetaseme kõikumisele. Kuigi ala on kevadise suurvee ajal märg ja vesi on pinnal, võib see vegetatsiooniperioodil üle poole meetri alaneda. Võrreldes kuivendamisest mõjutatud vaesunud madalsoo alaga on enamus Läänemaa Suursoo üle 22 tuhande hektari suurusest sookompleksist rikas heas seisundis sooelupaikade ning haruldaste looma- ja taimeliikide poolest.

Taastamistegevused

Eesmärk on kogu 3340 hektari suurusel alal taastada toimiv soo iseloomuliku taimestikuga, mille turbatekkes on oluline osa lehtsammaldel. Ala taassoostamiseks ja turba ladestumise taastumiseks on vaja kindlustada pidev pinnalähedane veetase. Selle saavutamiseks rajatakse kraavidele üle saja turbast või puidust paisu.

Sood & inimtegevus

Ulatuslikud sooalad on kuivendatud peamiselt kahe viimase sajandi jooksul. Ekspertarvamuse kohaselt on umbes 70 protsenti turbamaadest kas kuivendatud või kuivendamisest sel määral mõjutatud, et turba moodustumine looduses on lakanud. Looduslähedases seisundis soid on alles jäänud vaid 270 000-350 000 hektarit. Enamuse neist moodustavad rabad. Minerotroofsed sootüübid on kuivendamise tagajärjel väga tõsiselt kannatanud ja nende pindala on suuresti vähenenud (3).

Soode kasutamine

Vähesel määral hakati soodest turvast lõikama ja põllu- ning heinamaid rajama 17. sajandil (9). 19. lõpul – 20. sajandi algul oli kuivendatud juba üle 350 000 hektari märgi muldi (8). Tolleaegsed käsitsi kaevatud kraavid olid madalad, seetõttu jäi kuivendamise mõju soodele mõõdukaks (2). Tööde mehhaniseerimisega pärast 2. Maailmasõda soode kasutamine intensiivistus.
1980. aastaks kuivendatud 250 000-300 000 hektarist moodustasid suurema osa madalsood, mis muudeti põldudeks ja kultuurheinamaadeks (2). Kuni 19. sajandi lõpuni kaevandati turvast käsitsi. 20. sajandil turba kaevandamine intensiivistus, kuna hakati kasutama masinaid. Samuti laienesid turbaväljad. Praeguseks on kaevandamisega otseselt hävitatud ligikaudu 30 000 hektarit soid, teist sama palju soid on kuivendamisest kaudselt mõjutatud (2). Viimase 100 aastaga on Eestis kaevandatud ligikaudu 90 miljonit tonni turvast.

Soode metsastamine algas hiljem, 19. sajandil, kuid jäi tagasihoidlikuks kuni 2. Maailmasõjani – soid oli metsastatud ligikaudu 15 000 hektarit. Intensiivne soode kuivendamine metsakultuuride rajamiseks toimus 1970-1980. aastatel.

1992. aastaks oli soometsi kuivendatud 560 000 hektarit, mis moodustab kuni 90 protsenti varasematest soometsadest (6). Täiendavalt ulatus kaudse kuivenduse mõju veel ca 25 000 hektarile. Looduslikus seisundis soometsi jäi järele ligikaudu 75 000 – 90 000 hektarit (2).

Soode kaitse

Esimene sookaitseala loodi 1938. aastal, kui Kirde-Eestis paiknev Ratva raba võeti kotkaste elupaigana riikliku kaitse alla. Looduskaitse seaduse jõustumisega 1957. aastal võeti kaitse alla mitmeid eritüübilisi soid: Nigula raba kui tüüpiline Lääne-Eesti raba, Muraka raba kui Ida-Eesti rabatüübi esindaja, Nehatu mõõkrohusoo, Viidumäe allikasood ja Nätsi raba lage põhjaosa. 1981. aastal loodi Eestis veel 28 sookaitseala, neist enamus rabad. Tänaseks on neist moodustatud looduskaitsealad ja maastikukaitsealad. 1971-1994 loodud suurtel kaitsealadel – Lahemaa Rahvuspargis, Soomaa Rahvuspargis ja Alam-Pedja looduskaitsealal võeti muude elupaikade kõrval kaitse alla ka suuremaid ja väiksemaid soid.

2000. aastal alustas Eesti Euroopa kaitsealade võrgustiku Natura 2000 rajamist, mille käigus arvati juba olemasolevad kaitsealad Natura võrgustikku, lisaks loodi juurde ka uusi sookaitsealasid. Kokku säilitatakse Natura egiidi all looduslikke soid ja soometsi 238 400 hektaril (3).

Looduskaitse arengukavas aastani 2020 on võetud eesmärgiks taastada kuivendamisest tugevasti mõjutatud madal- ja siirdesoid ning rabade servaalasid 100 000 hektaril, samuti ka turba kaevandamise alasid (20 000 hektaril), kus  sootaimkate ei ole ise taastunud.

Foto: Raimo Pajula

Mõõduka kuivenduse mõjuga avatud madalsoo projektiala põhjaosas. Varasemat tarnasood asustavad kuivendamise järgselt noored männid.

Foto: Raimo Pajula

Tugeva kuivenduse mõjul degradeerunud ja metsastunud madalsoo projektiala kaguosas. Kuivenduskraavid toimivad ikka edasi.

Foto: Raimo Pajula

Maakatte kaart puistu kõrgusklassidega näitab, et metsastumine algas kuivematelt kraavikallastelt ja levib avatud madalsoo suunas.

Aerofoto: Eesti maa-amet, 2014.

Projektiala keskosa aerofoto. Laiad vanad kraavid põhjustavad tugevat kuivendust. Selle tulemusel avatud madalsoo metsastub.

Turbaalad & kasvuhoonegaasid

Kuivendamine

Praeguseks on kuivendatud 70 protsenti Eesti soodest, sealhulgas 84 protsenti madalsoodest, 64 protsenti siirdesoodest ja 60 protsenti soometsadest.

Graph according to Laasimer (1965), Ilomets (2017), Paal & Leibak (2014), Ramst & Orru (2009) and Pikk (1997).

Süsiniku saldo ja turba kasutamine

Eesti soode aastane CO2 emissioon on 7,7 megatonni CO2 (1 Mt = 1 Mio. t), millest

  • 1,5 Mt pärineb rabadest
  • 1,2 Mt siirdesoodest
  • 4,8 Mt madalsoodest (1).

Kuivendatud turbaaladelt pärineva CO2 emissioni hulga järgi hinnates on Eesti (emission 2,11 tonni aastas) globaalses skaalas Indoneesia järel teisel kohal (4).

Meeskond

  • Mati Ilomets

    Eesti projekti juht ja ökoloogia ekspert Mati Ilomets on telmatoloog, kes on uurinud soode taimkatet, turba juurdekasvu, süsinikuringet, soode ökoloogilist seisundit ning tegelnud soode kaitse ja taastamise teaduslike aluste väljatöötamisega.
  • Laimdota Truus

    Elupaikade ja PR-ekspert Laimdota Truus on taimeökoloog, osalenud sooelupaikade taimestiku, ökoloogilise seisundi, kaitse ja taastamise meetodite väljatöötamisel, populaarse orhideekaitse ajakirja “Ööviiul” toimetaja. .
  • Kairi Sepp

    Välitöö ja laboritöö spetsialist Kairi Sepp on uurinud soosammalde ökoloogiat, osalenud sooelupaikade taimestiku, ökoloogilise seisundi, kaitse ja taastamise meetodite väljatöötamisel.
  • Raimo Pajula

    Turba- ja kaugseire ekspert Raimo Pajula on oma valdkonnas pikaajaliste kogemistega, lisaks osalenud sooelupaikadetaimestiku, ökoloogilise seisundi, kaitse ja taastamise meetodite väljatöötamisel.
  • Anna-Helena Purre

    Anna-Helena Purre on doktorant, ta on spetsialiseerunud soode süsinikuringe uurimisele.
  • Elve Lode

    Elve Lode on hüdroloog, kelle uurimisobjektiks on viimastel aastakümnetel olnud soode ja rikutud turbaalade hüdroloogia.
  • Martin Küttim

    Martin Küttim on taimeökoloog, kelle põhiliseks uurimisteemaks viimastel aastatel olnud sootaimestiku fenoloogia ja kliimamuutuste mõju sooökosüsteemidele.
  • Galina Kapanen

    Suure laboratoorse töö kogemusega veekogude uurija, kelle huvisfääri on kuulunud setete geokeemia ja litoloogia. Talle meeldib uurida mineviku ja tänapäeva ökosüsteemiprotsesse.

Galerii

Partner & kaasfinantseerijad

Tallinna Ülikool on sotsiaal- ja loodusteaduste suunitlusega ülikool kuue akadeemilise instituudi ja kahe kolledžiga ning enam kui 8 000 üliõpilasega. Projekti partner on Loodus- ja terviseteaduste instituudi ökoloogiakeskuse soode rühm. Ökoloogiakeskuse töö sisuks on märgalaökosüsteemide funktsioneerimise ja aineringe selgitamine. Töötatakse välja teaduslikke printsiipe ja meetodeid ökosüsteemide taastamiseks.

Keskkonnainvesteeringute Keskus on käesoleva LIFE projekti kaasfinantseerija.

Kirjandus

  1. Barthelmes, A., Couwenberg, J., Risager, M. Tegetmeyer, C. & Joosten, H. (2015): Peatlands and Climate in a Ramsar context. A Nordic-Baltic Perspective. Copenhagen.
  2. Ilomets, M. (2017): Estonia. In: Joosten H., Tanneberger F. & Moen, A. (eds.): Mires and peatlands of Europe: Status, distribution, and nature conservation. Schweizerbart Science Publishers. Stuttgart.
  3. Ilomets, M., Kimmel, K., Stén C.-G., Korhonen, R. (2007): Sood Eestis ja Lõuna-Soomes. Tallinn.
  4. Joosten, H. (2011): The global peatland CO2 picture. In: Tanneberger, F. & Wichtmann, W. (2011): Carbon credits from peatland rewetting. Climate – biodiversity – land use. Science, policy, implementation and recommendations of a pilot project in Belarus. Stuttgart. pp. 20-30.
  1. Paal, J. & Leibak, E. (2011): Estonian Mires: Inventory and habitats. Publication of the project „Estonian mires inventory completion for maintaining biodiversity“. Tartu.
  2. Pikk, J. (1997): Metsaparanduse tulemused turvasmuldadel. Akadeemilise Metsaseltsi Toimetised, IX, 12-16.
  3. Ramst, R. & Orru, M. (2009): Eesti mahajäetud turbatootmisalade taastaimestumine Eesti Põlevmaavarad ja –jäätmed ½, 6-7
  4. Ratt, A. (1985): Mõnda maaviljeluse arengust Eestis läbi aegade. Tallinn.
  5. Valk, U. (1988): Utilization of peatlands in Estonia: a historical review. Proc. 8th Int.