Euroopa Liidu eesmärk on 2030. aastaks vähendada kasvuhoonegaaside emissiooni 40 protsendi võrra võrreldes 1990. aasta tasemega. Selle tõttu on ka turbaalade kaitse integreeritud kliima ja energia poliitikasse. Turbaalasid on palju Baltimaades – Eestis, Lätis ja Leedus, aga ka Saksamaal ja Poolas. Neis maades on väga suur osa turbaaladest kuivendatud ja neil alade toimub intensiivne turba lagunemine, millega paisatakse õhku kasvuhoonegaase. Seetõttu on kliimapoliitika seisukohast väga tähtis taastada rikutud turbaalade süsiniku sidumise võime. Seega on projektialad globaalse kasvuhoonegaaside emissiooni valupunktid, aga ka kohad, kus on potentsiaalne võimalus kasvuhoonegaaside emissiooni vähendada eriti kõrge.
Kuivendatud turbaalade mõju kliimale
Looduslikud sood seovad endasse orgaanilist süsinikku ja vähendavad õhus kliima soojenemist tekitavaid kasvuhoonegaase. Kuivendamisega põllumaadeks, metsa kasvatamiseks või turba kaevandamiseks kaasneb ka süsiniku emissiooni suurenemine.
Kuivas turbas hapniku kaasabil laguneb orgaaniline aine mikroorganismide tegevuse tõttu kiirest. Selle tulemusena lendavad õhku kasvuhoonegaasid süsihappegaas (CO2) ja dilämmastikoksiid (N2O). Seetõttu ei ole kuivendatud turbaalad kliimale ohtlike kasvuhoonegaaside sidujad, nagu olid sood enne kuivendamist, vaid hoopis nende allikad.
Jääajast kuni turbaaladeni
Projektialad paiknevad Põhja-Euroopa madalikul Saksamaal ja Poolas ning kolmel Baltimaal – Leedus, Lätis, Eestis. See piirkond on soode kujunemiseks olnud soodne. Pärast viimase jääaja taandumist jäid siia laugete pinnavormidega ja savikate liustikusetetega orud, osa neist veega täitunult. Jääajajärgne niiske ja jahe kliima oli soode maismaa soostumiseks. Kui jääjärvede veetase alanes, kujunes soid sealgi. Siiski on igal sool on oma eripärane arengulugu, mis sõltub nii soonõo geomorfoloogiast, nõgu moodustavate mineraalsete setete iseloomust kui ka põhja- ja pinnavete hüdrokeemiast.
Projektis osalevad maad
Kuivendatud turbaalad: Globaalse emissiooni valupunktid
Põhja- ja Kirde-Euroopa maades on suured turbaga kaetud alad, kus turbakiht on mitme meetri paksune. Turba kaevandamise ja intensiivistunud põllumajandusliku ja metsandusliku kuivendamise tõttu on turbaalasid järjest rohkem kuivendatud, mistõttu neilt emiteerub suures koguses kasvuhoonegaase. Globaalses kontekstis on Poola ja Baltimaad kasvuhoonegaaside emissiooni valupunktid, olles kuivendatud turbaalade osa järgi maa pindalast esimeste hulgas Indoneesia, Venemaa ja Hiina järel (Joosten 2010). Ka Saksamaa on selles globaalse nimekirja eesosas – üheksandal kohal
Kliima
Projekti eesmärgid
Kirjandus
- Barthelmes, A., Couwenberg, J., Risager, M. Tegetmeyer, C. & Joosten, H. (2015): Peatlands and Climate in a Ramsar context. A Nordic-Baltic Perspective. Copenhagen.
- Cris, R. Buckmaster, S. Bain, C. Reed, M. (Eds) (2014): Global Peatland Restoration demonstrating SUCCESS. IUCN UK National Committee Peatland Programme, Edinburgh. [status: 17.01.2017]
- FCCC – Framework Convention on Climate Change (2015): National greenhouse gas inventory data for the period 1990-2013, Paris. [status. 19.01.2017]
- Fourth National Communication under the UN FCCC: in Worldbank (o. J.): Polands Greenhouse gas emissions. [status: 19.01.2017].
- Joosten, H. (2010): The Global Peatland CO2 Picture. Peatland status and drainage related emissions in all countries of the world. Wetlands International, Greifswald.
- NIR – Nationaler Emissionsbericht (2010): Berechnung der Emissionen aus der deutschen Landwirtschaft – (NIR) 2010 für 2008. [status: 22.01.2017].
- Sachverständigenrat für Umweltfragen – SRU (2012): Umweltgutachten 2012. Verantwortung in einer begrenzten Welt. Erich Schmidt Verlag. [status: 13.02.2017]
- Succow, M. (2012): Bedeutung, Funktion und Zustand der Moore in Niedersachsen. Podiumsdiskussion Moorschutz in Niedersachsen. [status: 13.02.2017]