Iseloomustus
TURBAALADE TAASTAMINE LEEDUS
Pindala: 316 hektarit
Kaitsestaatus: NATURA 2000 ala, maastikukaitseala, sookaitseala, Biosfäärikaitseala, Ramsari ala, looduspark
Elupaigatüübid: rikutud, kuid taastumisvõimelised rabad (7120), vanad loodusmetsad (9010), siirdesoo- ja rabametsad (91D0*), siirde- ja õõtsiksood (7140), looduslikus seisundis rabad (7110*), nokkheinakooslused (Rhynchosporion) (7150)
Kliima: parasvöötme kontinentaalne kliima
Temperatuurid: Ø jaanuar: -6°C, Ø juuli: 17°C (Vilnius)
Sademed: Ø 683 mm/aastas (Vilnius)
Projektialad
Leedu Looduse Fond (LFN) ja Turbatootjate ühing (PPA) vastutavad viiel projektialal kokku 325 hektaril tehtavate taastamistööde eest. Aladel on erineva tüseduse ja kvaliteediga jääkturbakiht ja erinev taimestik.
AMALVAS’E turbaala
Amalvas’e turbaala (3637.8 ha) paikneb Leedu lõunaosas. See katab osa hiiglaslikust Žuvintas’e märgalakompleksist, kuhu on loodud biosfäärikaitseala. Projekti tööde käigus on plaanis taastada lõunapoolne, enim kahjustunud 214.75 hektari suurune ala.
Amalvas lõunapoolne osa kuivendati juba 20. sajandi alguses. Kuivendamine jätkus nõukogude perioodil. Selle tulemusel hävisid madalsoo ja siirdesoo elupaigad. Tänaseks on järel vaid 30 hektari suurune ala kahjustunud, kuid taastumisvõimelise raba elupaika (7120). Ülejäänud ala on nii tugevasti rikutud, et ei vasta enam Euroopa tähtsusega elupaigatüübi kategooriale.
Plinkšiai
69 hektari suurune Plinkšiai turbaala on maastikukaitseala ja linnukaitseala ning biosfäärikaitseala, kus levivad rikutud kuid taastumisvõimelise raba ja soometsa elupaigatüübid. Ala on osaliselt kraavitatud; kraavide kogupikkus on 22 kilomeetrit.
Sachara
Sachara turbaalal levivad rikutud, kuid taastumisvõimelise raba elupaik, siirde- ja õõtsiksood ning soometsad 92 hektaril. Ala on tugevasti kuivendatud, kraavide kogupikkus on 37 kilomeetrit. Sügava veetaseme tõttu tihenevad puu- ja põõsarinne, millega kaasneb suur tulekahjurisk.
Puščia
Puščia turbaala on esitatud Euroopa Komisjonile tähtsa elupaigatüübina. Seal on 78,4 hektaril on esindatud rikutud, kuid taastumisvõimelise raba ja nokkheinakoosluste (Rhynchosporion) elupaigatüübid. Alal kaevandati turvast alates 1970. aastatest. Ala keskosa on praeguseks metsastunud. Tüüpiline sootaimestik on hävinud. Algatatud taastamisprojektid ei ole seni edukad olnud.
Aukštumala
Aukštumala turbaala on 10,2 hektari suurune ja sellega Leedu taastamisaladest väikseim. See moodustab osa Nemunase delta looduspargist, mis paikneb Ramsari alal ja NATURA 2000 linnualal. Intensiivse turbakaevandamise tõttu ei ole alal NATURA 2000 elupaigatüüpe registreeritud. 19. sajandi lõpul rajati ala kaguossa kavandusettevõte. 1960. aastate lõpul rajati teed ja vee pumbajaam ning ehitati tammid, millega kuivendati kaks kolmandikku turbaalast ning kaevandati suurem osa turbast. Kaevandamisjärgselt jäi alles 0,5-1 meetri tüsedune turbakiht. Kaevandamine lõpetati 10 aastat tagasi. Kuivendamise ja turba mineraliseerumise tõttu on alalt mõõdetud CO2 emissioonid väga kõrged. Lisaks on suurenenud risk tulekahjude tekkeks.
Turbaalad & kasvuhoonegaasid
Varasematel aegadel on turvast kasutatud ehituses, meditsiinis, toidutootmisel ja soojustusmaterjalina (kuivatatud turbasamblaid). Soodes sai ka sõdade ajal varjuda. 19. sajandi alguses turba kasutamine intensiivistus. Järjest rohkem turvast vajati aluspanuks lautadesse ja põllundusse. Uus turba kaevandamise intensiivistumine oli aastatel 1919-1940, mil hakati turbaalasid kasutama heina- ja karjamaadena (2). 1940. aastatel turbatööstused riigistati ning loodi mitmed turbakaevandamise ettevõtted. Leedu iseseisvumise järgselt 1990. aastatel turba kaevandamine vähenes, kuid intensiivistus uuesti 2000. aastatel. 2008. aastaks jõudis kaevandusmaht 3,16 miljoni kuupmeetrini aastas. Tänapäeval eksporditakse 80 protsenti Leedu turbast Euroopa riikidesse (3).
Tänapäeval on Leedus kuivendatud ca 434 x 10³ hektarit turbaalasid, sealhulgas ligikaudu 82% madalsoodest, ligi 90% siirdesoodest ja ligi 94% rabadest.
Ulatuslik kuivendamine on suurendanud Leedu CO2 emisiooni. Emissioon kuivendatud turbaaladelt on 7,24 megatonni CO2 aastas. See moodustab 2/5 koguemissioonist ilma LULUCF (1). Kui arvestada kuivendatud turbaaladelt tulevat CO2 emissiooni, paikneb Leedu 0,93 megatonniga aastas suurimate emiteerivate riikide hulgas 10. kohal (4).
Meeskond
-
Nerijus Zableckis
Nerijus Zableckis on rahvusliku projekti juht ja ekspert. On töötanud palju aastaid keskkonnakaitsega tegelevates mittetulundusühingutes ja keskkonna taastamisega tegelevates väljaannetes. -
Leonas Jarašius
Leonas Jarašius on ekspert turbaalade taastamise alal. Ta on olnud sooökoloog ülikooliõpingutest saadik. -
Jūratė Sendžikaitė
Jūratė Sendžikaitė on soo ekspert. Ta on uurinud 10 aasta jooksul sootaimestikku ja soode ökoloogilist taastamist. -
Žydrūnas Sinkevičius
Assistent Žydrūnas Sinkevičius on töötanud palju aastaid looduskaitsjana.
Partner & kaasfinantseerija
Leedu Looduse Fond (LFN) loodi 1991. aastal ja on üks esimesi looduskaitseorganisatsioone Leedus. LFN teeb koostööd riiklikul ja piirkondlikul tasemel kui ka individuaalselt, nii teadusasutustega kui mitteriiklike organisatsioonidega. Nende tegevuse fookuses on loodusliku mitmekesisuse kaitse ja rikutud ökosüsteemide taastamine. Organisatsioon tegeleb ka Balti mere hea ökoloogilise seisundi säilitamise probleemidega ning invasiivsete liikide sissetungi peatamisega. LFN on seni täitnud kolme LIFE projekti.
Turbatootjate ühing (PPA) loodi 1994. aastal turbaettevõtete poolt selleks, et parandada turbatootmise tingimusi ja majandada turbaalasid. Nad jagavad informatsiooni säästliku turbakasutamise kohta, korraldavad seminare ja näitusi turbakaevandamisest. Rahvusvahelise Turbaliidu liikmena on PPA pühendunud rikutud turbaalade taastamisele.
Leedu Keskkonnaministeerium on Leedu poolne projekti LIFE Peat Restore kaasfinantseerija.
Galerii
Kirjandus
- Barthelmes, A., Couwenberg, J., Risager, M. Tegetmeyer, C. & Joosten, H. (2015): Peatlands and Climate in a Ramsar context. A Nordic-Baltic Perspective. Copenhagen.
- Mierauskas P. & Taminskas J. (2014). Lithuania. In: Joosten H., Tanneberger F. and Moen A. (eds): Mires and peatlands of Europe: Status, distribution, and nature conservation. Schweizerbart Science Publishers, Stuttgart.
- Morkunaite R. & Veitas V. (2011). Cost-benefit analysis effected of the increase of state tax on natural resources for the Lithuanian peat industry and state tax collection. Vilnius: Public Institution Economic Research Center, 15 p. [status: 22.01.2017]
- Joosten, H. (2011): The global peatland CO2 picture. In: Tanneberger, F. & Wichtmann, W. (2011): Carbon credits from peatland rewetting. Climate – biodiversity – land use. Science, policy, implementation and recommendations of a pilot project in Belarus. Stuttgart. pp. 20-30.